Loe Õpetussõnad 126:5-6
"Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke."
SILMAVESI TEISTE PÄRAST
Ühel sombusel päeval mängisid Sven ja Liisi eluotas. Liisi tüdines peagi nukkudega mängimisest ja hakkas mööblil ronima. Ta teadis küll, et ema seda ei luba, aga ronis siiski tuglitoolilt kapile ja oli ise sellest väga vaimustuses. Äkki kaotas ta tasakaalu ja ja hakkas kukkuma. Kuid kukkudes jõudis ta veel laelambist kinni haarta, nii et mõlemad - lamp ja tüdruk kukkusid suure kolina saatel alla. Liisi pistis karjuma ja tuppa jooksis ema. Liisi karjus kõvasti, kuigi haiget polnud ta saanud.
Pisarad voolasid aga venna silmist. Tema muretses oma õe pärast, kes oli olnud sõnakuulmatu ning tal oli kahju ka ilustast lambist. Ema juurde minnes ja tal käest kinni võttes ütles ta: "Äkki me peaksime hoopis palvetama?" Ema nõustus. Ta aitas Liisi püsti ja kolmekesi panid nad põlved maha.
"Issand," palus Sven "tee nii, et Liisi tahaks olla hea. Aita meil olla sõnakuulelikud ja tee nii, et ema ei kurvastaks. Aamen."
Kas sina kurvastad kellegi teise pattude pärast? Jumal armastab ka sinu sõpru. Ta tahab, et nemad võtaksid Jeesuse vastu oma Päästjaks.
